Maailmamajanduse majanduslanguse riskid on suurenemas

Energiakriis Euroopas, Venemaa sissetung Ukrainasse, intressimäärade hüppeline tõus, finantsturgude ebastabiilsus, kõrge inflatsioon ja vähenev ostujõud, COVID-19 nullstrateegia ja probleemid Hiina kinnisvarasektoris, samuti tarbimisstruktuuri normaliseerumine pärast COVID-19 pandeemia lõppu, mõjutavad ülemaailmset majanduskasvu üha enam. Selle tulemusena on Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) taas alandanud oma 2023. aasta maailmamajanduse prognoosi 2022. aasta juuli 2,9%lt 2,7%le. See on väga märkimisväärne langus maailmamajanduse kasvus pärast 6% kasvu aastal 2021. Kui välja arvata COVID-19 pandeemia esimene aasta 2020, peaks 2023. aastal SKP kasv olema kõige aeglasem alates aastast 2009. Samas kalduvad riskid endiselt negatiivsele poolele ja ka IMF on hoiatanud, et halvim on veel ees. Samal ajal on tegelik majanduslik olukord nii maailmas kui ka Baltikumis endiselt üsna hea ja halvenemine on peamiselt nähtav ainult majandususalduse indikaatorites. Kuid ka meie piirkonnas on majanduslanguse risk järgmise 6 kuni 12 kuu jooksul kõrge, ennustab Citadele panga ökonomist Mārtiņš Āboliņš.

Euroalal on inflatsioon jõudnud 10%ni ja Balti riikides on hinnatõus ületanud isegi 20%, samal ajal kui maailmas tervikuna on inflatsioon 2022. aastal 9% ringis, mis on maailma kõrgeim inflatsioonitase alates 1996. aastast. Endiselt on inflatsiooni peamine tõukejõud loodusvarade kiire hinnatõus, kuid selleks, et vältida inflatsiooniootuste mittekinnistumist ja palga-hinna spiraalset kujunemist, on keskpangad hakanud intressimäärasid kiiresti tõstma. USAs on Föderaalreservi intressimäär ületanud 3%, samas kui euroala 6 kuu Euribori määr on jõudnud 2%ni ja võib finantsturu andmetel läheneda 3%le. Samal ajal on üsna palju märke sellest, et inflatsiooni haripunkt on lähedal ja hakkab maailmas tõenäoliselt lähikuudel vähenema. Kaubapuuduse pandeemiaperiood on möödas – varude tase on taastunud ja uued tellimused maailma tööstuses on hakanud vähenema, samal ajal kui konteinerite saatmiskulud Hiina, USA ja Euroopa vahel on kahanenud peaaegu 80% võrreldes nende tipptasemega eelmise aasta lõpus. Samuti on alates maist toidu, metallide ja nafta maailmaturuhinnad langenud ligi 20%. Samal ajal on toiduainete maailmaturuhinnad alates aprillist langenud peaaegu 14%. Madalam inflatsioon ja majanduslanguse riskid ei pruugi aga automaatselt tähendada intressimäärade alandamist, sest liiga kiire intressimäärade alandamine võib taas vallandada uue inflatsioonilaine pärast eelseisva majanduslanguse möödumist.

Euroopa riigid on suutnud talveks valmistuda plaanitust kiiremini ja gaasivarud on juba oktoobri keskel ületanud 90%, seda hoolimata Venemaa tarnete peatamisest ja Nordstreami gaasijuhtmete sabotaažist. Täielikud maagaasivarud ja soe sügis on vähendanud vahetut nõudlust ning Euroopa on suutnud Venemaa gaasi asendada teiste allikatega. Selle tulemusena on maagaasi hind Euroopas langenud alla 150 euro megavatt-tunni kohta võrreldes augusti lõpu enam kui 300 euroga. Kuid isegi täielikud maagaasivarud ei suuda tagada Euroopa talvist gaasitarbimist ja Euroopa energiaolukord hakkab sõltuma impordivoogudest, nii et energiavarustuse katkestusi ei saa täielikult välistada. Samuti ei ole ilma Venemaa gaasita lihtne tagada piisavat maagaasivaru aastateks 2023-2024, sest maailmaturul saadaoleva veeldatud gaasi kogus ei pruugi olla piisav, et kompenseerida Euroopa importi Venemaalt.

Energiakriisi tõttu on majanduslanguse oht Euroopas suurem kui näiteks Ameerika Ühendriikides. Kuigi energiapuuduse oht on vähenenud, ei ole see siiski täielikult välistatud ning 10% piiri ületanud inflatsioon sunnib EKPd tõstma intressimäärasid isegi olukorras, kus majanduskasv juba nõrgeneb. Septembris langes tarbijate kindlustunne euroalal läbi aegade madalaimale tasemele, jäädes alla isegi 2008. ja 2020. aasta tasemetele, Saksamaa tarbijate kavatsused teha suuri oste on järsult vähenemas ning ka Saksamaa äriväljavaated on langenud alla 2008. aasta taseme. Samal ajal on inflatsioon Euroopas endiselt 10% ja intressimäärade tõus hakkab piirama riikide võimalusi oma majandust toetada, mida näitas selgelt finantsturgude väga negatiivne reaktsioon Suurbritannia plaanidele vähendada makse täiendavate laenude võtmise arvelt.

Siiski on majanduse aeglustumise märke juba näha ja SKP kasv on 2022. aasta 2. kvartalis hakanud aeglustuma. Lätis kasvas SKP 2. kvartalis eelmise aastaga võrreldes 2,9%, Leedus 2,6% ja Eestis vaid 0,6%. Alates 2022. aasta veebruarist on ettevõtete ja tarbijate kindlustunne Baltimaades märgatavalt halvenenud ning tarbijate kindlustunne on langenud tasemele, mida viimati täheldati COVID-19 pandeemia alguses. Tööstustoodangu ja jaekaubanduse mahud on aga kasvanud, tööturg on jätkuvalt tugev ja laenukasv Baltikumis jätkub, kuigi tarbijate negatiivsete meeleolude ning kasvavate palkade ja jaemüügi vahel on tekkinud enneolematu lõhe.

Kuigi maagaasi hinnad on Euroopas alates augustist langenud, on need endiselt väga kõrged. Praeguste elektri-, maagaasi- ja naftahindade juures suureneksid Balti riikide iga-aastased energiaressursside impordikulud Eestis ligikaudu 1,5 miljardi euro võrra, Lätis 2 miljardi euro võrra ja Leedus üle 3 miljardi euro. See on umbes 5–6% SKPst ja koos toiduainete hinnatõusuga on see majandusele suur šokk. Osa sellest hinnatõusust kaetakse valitsuse toetusmeetmetega, samal ajal kui Euroopas otsitakse haldus- ja seadusandlikke vahendeid, mis võiksid alandada energiavarude hindu ning eelkõige lõhkuda tiheda seose elektri ja maagaasi hinna vahel. Samas suureneb majapidamiste ja ettevõtete finantskoormus aga märkimisväärselt, ostujõud väheneb ja olukord majanduses halveneb. Ja energiaküsimus ei puuduta ainult raha. Ilma Venemaa impordita ei ole Balti ja Soome piirkondades sel aastal piisavalt maagaasi normaalseks tarbimiseks. Oktoobri keskel oli Lätis Inčukalna gaasihoidlas maagaasi umbes 13 TWh, samas kui Lätis, Leedus, Eestis ja Soomes on talveperioodil maagaasi tarbimine ligi 50 TWh. Klaipėda ja Inkoo maagaasiterminalid ei suuda sel talvel piisavaid impordimahte tagada. Hea uudis on aga see, et kasutades alternatiivseid energiaallikaid ja rakendades mõistlikke säästmismeetmeid, on maagaasi tarbimine meie piirkonnas vähenenud juba umbes 30%. Kui seda suudetakse hoida, siis peaks maagaasi varusid selle talve jaoks olema piisavalt, kuid hinnad jäävad kõrgeks ning meil ja Euroopal on ees 6–12 rasket kuud.

Eurodes kasvas jaemüügikäive augustis kõigis kolmes Balti riigis eelmise aastaga võrreldes ligi 20%. See on aga suuresti tingitud inflatsioonist ja ostujõu langus muutub üha märgatavamaks. Augustis suurenes jaekaubanduse füüsiline käive inflatsiooni arvestamata Lätis ja Eestis vaid veidi, samas kui Leedus jaekaubanduse füüsilised mahud pisut vähenesid. Tarbijate kindlustunne nii Baltimaades kui ka euroalal on praegu vaid natuke parem kui 2009. aastal ning energiavarude kõrged hinnad talvekuudel hakkavad halvendama majapidamiste majanduslikku olukorda. Tegelikult näeme majapidamiste majandusliku olukorra halvenemist juba praegu, enne küttearvete laekumist. Majapidamiste hoiused Baltimaade pankades enam ei kasva, jaemüük kasvab kiiremini kui palgad ning kasvama on hakanud ka tarbimislaenud. Praegu on inflatsioon Baltikumis ületanud 20% ja jätkab kasvamist, kuid inflatsiooni haripunkti on oodata lähikuudel ning järgmise aasta alguses peaks see hakkama aeglustuma.

Euroopas sunnivad kõrged energiahinnad energiamahukaid ettevõtteid juba praegu tootmist peatama või piirama. Samas on uued tööstustellimused kogu maailmas vähenemas, kuigi varude tase, mis COVID-19 pandeemia ajal märkimisväärselt vähenes ja paljudes kohtades tekkis puudujääk, on nüüd oluliselt taastunud. Nõrgem välisnõudlus on juba tunda ka Baltikumis. Augustis vähenesid Lätis ja Eestis tootmismahud eelmise aastaga võrreldes 1,2–3,7% ning kuigi Leedus tugev kasv jätkus, on uued tööstustellimused vähenemas kõigis Balti riikides. Nordpooli avaldatud andmetel on elektritarbimine Balti riikides septembris ja oktoobris eelmise aastaga võrreldes vähenenud 5–10%. Loomulikult soodustavad kõrged hinnad energia säästmist ja samal ajal kasvab kiiresti elektri tootmine enda tarbeks päikesepaneelidega. Kuid see ei selgita tõenäoliselt kogu tarbimise vähenemist; pigem on see signaal tööstustegevuse edasisest vähenemisest. Lisaks sellele ei ole inflatsioonist tingitud ostujõu langust tunda mitte ainult Baltimaades ja see tähendab nii väiksemat tööstuskaupade tarbimist kui ka vähenevat ehitustegevust. Näiteks on saematerjali hinnad USAs juba tõusnud pandeemiaeelsele tasemele. Koos Euroopa energiakriisiga viitab see tõsiasjale, et Baltimaade tööstuse tootmismahud võivad 2023. aastal väheneda.

Kuigi laenuandmine Balti riikides on endiselt tugev ja kinnisvarahinnad jätkavad tõusu, näitab ehitussektor siiski aeglustumise märke. Võrreldes eelmise aastaga vähenesid 2022. aasta II kvartalis füüsilised ehitusmahud Lätis ja Eestis vastavalt 13,7% ja 1,4%, samas kui Leedus suurenesid need vaid 1,4%. Kiire hinnatõus ja ebakindlus, mida põhjustab Venemaa sissetung Ukrainasse, on peatanud teatud projektide elluviimise. Samal ajal on inflatsiooni tõttu hakanud tõusma ka intressimäärad ning 6 kuu Euribori määr, mis juuni alguses oli 0%, on nüüdseks jõudnud 2%ni. Praegu me Balti kinnisvaraturul väga suuri muutusi ei näe, sest hinnatõus on alles äsja toimunud ja üldine majanduslik olukord on hea. Samas vähendavad kõrgemad intressimäärad aga kättesaadavate hüpoteeklaenu mahtu ja mõjutavad kinnisvaraturgu. Lisaks on enam kui 90% Baltimaade hüpoteeklaenudest muutuvintressimääraga, seega mõjutab intressimäärade tõus mitte ainult uusi ostjaid, vaid ka inimesi, kellel juba on hüpoteeklaenud. Samas on pankade laenuandmine Baltimaades olnud viimastel aastatel üsna ettevaatlik ning meie regiooni võlatase on üks madalamaid Euroopas. Kinnisvaratehingute arv Baltikumis on sel aastal veidi vähenenud ning nõukogudeaegsete seeriatootmise korterite hinnad on hakanud Lätis langema. Ehitushindade ja intressimäärade tõus aeglustab aktiivsust nii kinnisvaraturul kui ka ehituses. Suureks languseks pole aga ilmselt põhjust, sest Balti riikide kinnisvarahindade ja sissetulekute suhe on üsna mõistlikul tasemel ning erasektori tagasihoidlikku aktiivsust ehituses lähiaastatel tasakaalustab osaliselt ELi majanduse elavdamise fondi vahendite eeldatav sissevool majandusse.

Balti riikides on töötuse määr jätkuvalt vähenemas ning nii Leedus kui ka Lätis on tööpuudus langenud pandeemiaeelsele tasemele 2019. aasta lõpus ning on Baltikumis praegu vahemikus 5,2–6,5%. Samal ajal kasvavad palgad jätkuvalt umbes 10% aastas, kuid sel aastal ületab hinnatõus oluliselt sissetulekute kasvu. Selle tulemusena väheneb inimeste ostujõud, hoiused pankades enam ei kasva, hakatakse kasutama COVID-19 ajal loodud sääste ja tarbimislaenud kasvavad. Kõrge inflatsioon tekitab kindlasti lisasurvet palkade tõstmiseks, kuid viimase 10 aasta jooksul ei ole seos palgakasvu ja inflatsiooni vahel olnud eriti tugev ning suur ebakindlus majandusväljavaadete suhtes võib palgakasvu veidi pärssida. Aeglasemat majanduskasvu on näha ka mõnevõrra väiksemas töökuulutuste arvus, kuid suuri muutusi tööturul veel ei ole. Loomulikult peegeldab tööturg majanduse suundumusi siiski viivitusega ja olukord võib muutuda.

Hea uudis on see, et Balti regiooni sisemajandus on tugev: võlatase on madal, finantssüsteem stabiilne ja kinnisvaraturg ei näita ilmseid märke olulisest ülekuumenemisest. Seega 2008. aasta kriis ei kordu. Siiski on oodata majanduse aeglustumist lähikuudel. Uued tööstustellimused on juba languses ja kõrged toidu- ning energiahinnad vähendavad tarbijate ostujõudu. See hakkab mõjutama kaubandus- ja teenindussektorit. Ka olukord tööturul hakkab tasapisi halvenema, nii et järgmised 6–12 kuud on Balti majanduses keerulised ja uuel aastal võib Balti riikide üldine SKP väheneda 0,2% kuni 0,6%. Inflatsioon järgmisel aastal küll aeglustub, kuid olukord energiaturul jääb tõenäoliselt väga pingeliseks ka järgmisel talvel ja finantsturg ootab maagaasihindade püsimist kõrgel kuni 2025. aastani. Kiire inflatsioon ja tõusvad intressimäärad tähendavad, et valitsuste eelarve manööverdamisruum on kitsam, kui see oli COVID-19 pandeemia alguses. Aeg, mil riigid said laenata väga madala või isegi nullintressiga, on möödas ja laenuintressid on juba märkimisväärselt tõusnud, samal ajal kui finantsturud jälgivad hoolega valitsuste tegevust. Näiteks on Ühendkuningriigi hiljutised katsed majandust toetada toonud kaasa vahetuskursi järsu languse ja intressimäärade tõusu ning on ohuks finantsstabiilsusele. Ja energiakriisi peamine lahendus ei ole mitte tarbimise toetamine, mida on vaja lühiajaliselt, vaid investeeringud energiatõhususse, taastuvate ressursside tootmisse ja gaasi imporditaristusse.