FAMILY

Ootamatu pingeallikas suvevaheajal: kes maksab laste kulud vanavanemate juures?

Vanavanemate juures suvitamisega kaasnevad ka päris kulutused: toit, transport, taskuraha, jäätised, väljasõidud, muuseumid, kino, rannakülastus ja vahel ka uued riided või jalanõud. Kui neid kulusid enne läbi ei arutata, võib juhtuda, et vanavanemad katavad suure osa suvest oma pensionist või säästudest. See on teema, millest tihti ei räägita, aga võib halvemal juhul tekitada hiljem üksjagu solvumist ja pahameelt. 

Tihtipeale ei teki sellised olukorrad aga halvast tahtest või soovist kulusid kellegi teise kaela lükata. Pigem eeldatakse peres, et väiksed kulud ei ole mainimist väärt või tekitab rahaasjadest rääkimine ebamugavust. Suve lõpuks võivad need väiksed kulud aga koguneda märkimisväärseks summaks, eriti kui laps on vanavanemate juures mitu nädalat või kui lapsi on mitu. Vanavanem ei pruugi tahta lapselapsele ära öelda, isegi kui see tähendab, et ta peab ise mõne muu kulu arvelt kokku hoidma. 

Et vältida pingeid, tuleks enne laste suvepuhkusele saatmist ausalt läbi rääkida, millised kulud jäävad nende ja millised vanavanemate kanda. See ei pea olema ametlik ega ebamugav vestlus: vali rahaasjade jaoks sobiv moment ning piisavalt privaatne ja mugav keskkond. 

Mõtle eelnevalt läbi, milline lahendus võiks sobida nii sulle kui ka vanavanematele. Kõige lihtsam lahendus on anda lapsega kaasa konkreetne summa või kanda vanavanemale ette raha nende kulude jaoks, mis lapsega paratamatult tekivad. Näiteks võiks kokku leppida vähemalt kolm asja: kui palju on lapse nädalaeelarve, mille eest võib laps ise otsustada ja milliste kulude puhul tuleb vanemalt enne küsida. Selline kokkulepe õpetab ka lapsele rahatarkust. 

Meeles tasub hoida ka seda, et vanavanemate rahaline olukord võib olla hoopis teistsugune kui laste perel. Pensionil inimesel võib olla kindel ja piiratud sissetulek, mille sees on juba arvestatud kodukulud, ravimid, toit ja muud vältimatud väljaminekud. Vanema generatsiooni inimesed võivad vältida rahast rääkimist, sest pole seda harjunud tegema või ütlevad, et ei ole vaja midagi maksta. Siiski võiks sellises olukorras endalt küsida, kas see on päriselt nii või lihtsalt viisakus. Rahaasjadest rääkimine ei vähenda tänulikkust. Pigem näitab see, et abi ei võeta iseenesestmõistetavana. 

Selged kokkulepped aitavad vältida pingeid ja annavad kõigile osapooltele kindlama tunde. Vanem teab, et lapse kulud on kaetud, vanavanem ei pea viisakusest üle oma võimaluste kulutama ning laps õpib, et raha ei teki suvel iseenesest.