Balti riikide majandusülevaade 03/2024
Vaatamata aasta alguse majanduslanguse prognoosidele ületas maailmamajandus 2023. aasta ootusi.
USA-s ulatus SKP kasv 2023. aastal 2,5%-ni ning euroala peamised majandusnäitajad viitavad stabiliseerumisele. Rahvusvahelise Valuutafondi 2024. aasta jaanuari prognoosi kohaselt peaks maailmamajandus 2024. aastal kasvama 3,1%, mis on 0,2% rohkem 2023. aasta oktoobris prognoositule. Seda kõike hoolimata kõrgendatud geopoliitilistest pingetest, Ukrainas jätkuvast sõjast ja kõrgetest intressimääradest. Euroalal on kasv endiselt nõrk ja SKP tõuseb 2024. aastal prognooside kohaselt vaid 0,9%, kuna kasvuväljavaateid piiravad jätkuvalt intressimäärad, endiselt kõrged energiahinnad võrreldes USA-ga ja geopoliitiliste pingete negatiivsed mõjud. Suur eelarvepuudujääk on aidanud tasakaalustada majanduse aeglustumist, kuigi samas võib see kaasa aidata inflatsioonile ja tõsta intressimäärasid.
Euroala majanduskasv on 2023. aastal olnud märgatavalt nõrgem kui USA-s.
2023. aastal kasvas euroala SKP vaid 0,5%, kuid viimastel kuudel viitavad peamised näitajad, näiteks ostujuhtide indeksid (PMI) ja Euroopa Komisjoni majandusandmed, et euroala majandus on saavutanud põhja ja hakanud enamikus euroala riikides stabiliseeruma. Positiivsus on suuresti tingitud tootmissektorist, kus ettevõtted teatavad müümata kaupade laoseisude pidevast vähenemisest. Need andmed viitavad sellele, et euroala töötleva tööstuse sektoris on alanud varude tühjendamine, mis eeldatavasti toob kaasa taastumise tootmis- ja transpordisektoris. Samal ajal on euroala majanduse märkimisväärseks nõrgaks kohaks endiselt ehitussektor. Seda peamiselt kõrgete intressimäärade ja võlataseme tõttu, mis on põhjustanud loidu erasektori nõudlust ning nõrka eluasemeturgu. Samal ajal on aga COVID-19 pandeemia järel toimunud üleminek hübriidsetele tööharjumustele vähendanud üleüldist nõudlust kontorite järele. Eelkõige Saksamaa ehitusettevõtted on teatanud ebapiisava nõudluse rekordtasemest, kuid isegi siin on märke stabiliseerumisest, sest nõudluse puudumisest teatanud ettevõtete osakaal on hakanud vähenema.
Nõudlus töötlevas tööstuses on endiselt nõrk ja euroala tööstustoodang vähenes 2023. aastal 2,4%.
Kõrge inflatsioon ja tarbijate nõudluse nihe teenuste poole on pärast COVID-19 piirangute lõppemist aidanud kaasa nõrgale nõudlusele kaupade järele nii euroalal kui ka maailmamajanduses. See on toonud kaasa laovarude taseme tõusu ja sellest tulenevalt uute tellimuste vähenemise. Sellegipoolest näitavad hiljutised arengud kasvuväljavaadete positiivset muutust. Euroopa Komisjoni andmed näitavad, et euroala töötleva tööstuse varude tase on saavutanud haripunkti ja pigem hoogustub varude tühjendamine. 2024. aasta jaanuaris langesid euroala töötleva tööstuse müümata kaupade varud viimase 9 kuu madalaimale tasemele, samas kui Saksamaa töötleva tööstuse varud jõudsid kaheksa kuu madalaimale tasemele. Saksamaal kasvas veebruaris ka teedel sõitvate veoautode arv, mis on euroala tootmistrendide osas positiivne juhtnäitaja ja hea signaal Baltikumi tööstusettevõtetele. Seda on näha juba Leedus, kus töötleva tööstuse müümata kaupade varud on viimase kahe kuu jooksul vähenenud. Vaatamata positiivsele arengule on töötleva tööstuse taastumine eeldatavasti mõõdukas ja ebaühtlane, seda eelkõige ehitussektori nõrga nõudluse tõttu. Tõenäoliselt ei saa 2024. aastal nõudluse taastumisest täit kasu sellised tööstusharud nagu ehitusmaterjalide tootmine ja muud ehitusega seotud sektorid.
Inflatsioon euroalal on alates 2023. aasta algusest kiiresti langenud, 2024. aasta alguseks on see alla 3%.
See on tõstnud finantsturgude ootust, et intressimäärad hakkavad 2024. aastal kiiresti langema. Siiski on intressikärbete ajastus ja tempo suuresti sõltuvuses inflatsioonitrendidest, eelkõige siseriiklikust inflatsiooni näitajast. Euroala inflatsiooniootused on langenud kooskõlas inflatsiooniga, kuid siiski need ootused stabiliseerunud suhteliselt kõrgel tasemel, mis näitab, et inflatsioonisurve euroalal on endiselt suur. Lühiajalises vaates langeb inflatsioon euroalal tõenäoliselt veelgi ning selle põhjuseks on tootjahindade langus. Samal ajal on stabiliseerunud ka põhihinnad, mis ei hõlma energiat ja toiduainete toormeid. Need ei ole alates 2023. aasta keskpaigast tõusnud. Ajalooliselt lähtestatakse kodumaised hinnad sageli aasta alguses, kuna ettevõtted kohandavad oma finantsplaane, tõstes tavaliselt hindu esimese nelja kuu jooksul. Seejärel hinnad stabiliseeruvad ning jäävad ülejäänud aasta jooksul üldjoontes muutumatuks. Ometi on see tavaliselt prognoositav muster alates 2021. aastast häiritud ning see teeb inflatsiooni edasise kulgemise ebakindlaks.
Euroala intressimäärad on suure tõenäosusega juba saavutanud haripunkti ja euribor võib finantsturgude prognooside kohaselt aasta lõpuks langeda alla 3%.
Praegune finantsturu väljavaade on aga keskpankade omast optimistlikum. Tugevad tööturu näitajad ja ennustatust kõrgem jaanuari inflatsioon on juba vähendanud 2024. aasta oodatud intressimäärade langetamist seitsmelt ligikaudu neljale nii USA-s kui ka euroalal. Viimastel kuudel on EKP intressimäärade otsustamisel mõnevõrra nihutanud oma fookust inflatsiooninäitajatelt pigem palgaandmetele, kuna siseriiklik inflatsioonisurve jätkub ning intressimäärade langetamist ei alustata tõenäoliselt enne, kui keskpangad on kindlad, et inflatsioon on langenud alla 2%. See tähendab, et EKP ootab tõenäoliselt aasta esimese nelja kuu inflatsiooniandmeid, enne kui otsustab võimaliku intressimäära alandamise osas, lükates sellega esimese intressimäära langetamise kuupäeva edasi 2024. aasta juunisse. Keskmises ajaplaanis eeldavad finantsturud, et intressimäärad jäävad kõrgemaks, kui COVID-19 pandeemiale eelnenud kümnendil. Finantsturgude hinnangul võivad pikaajalised intressimäärad USA-s olla umbes 3,5% ja euroalal 2-2,5%. Väga madalale või nullile naasmine on lähiajal ebatõenäoline, välja arvatud juhul, kui majandusväljavaated oluliselt halvenevad.
Toormehindade ja transpordikulude langus on aidanud vähendada ülemaailmset inflatsiooni.
Alates 2022. aastast on Euroopa edukalt asendanud Venemaalt imporditava maagaasi impordiga Norrast, USA-st, Katarist ja teistest riikidest ning suurendanud alternatiivsete energiaallikate kasutamist. Vaatamata energiahindade olulisele langusele on need Euroopas endiselt oluliselt kõrgemad kui Ameerika Ühendriikides, mis seab Euroopa tootmissektori konkurentsivõimele märkimisväärse väljakutse. Lisaks Euroopa energiahindadele on alates 2022. aasta keskpaigast langenud ka ülemaailmsed toormehinnad, mis on aidanud kaasa ülemaailmse inflatsiooni langusele. Geopoliitilised riskid võivad aga lähi- või keskmises perspektiivis ohustada maailmamajandust. Jeemeni mässuliste hiljutised rünnakud Punasel merel on põhjustanud häireid liikluses Suessi kanali kaudu ja koos põuaga seotud häiretega Panama kanalis on kaasa toonud transpordikulude suurenemise. Kui selline olukord püsib, võib see potentsiaalselt kaasa tuua uue inflatsioonisurve.
Nõrk ülemaailmne naftanõudlus on olnud üks peamisi ülemaailmsete toormehindade langusele kaasa aidanud tegureid alates 2022. aasta keskpaigast.
Maailma naftatarbimine oli 2023. aastal veidi üle 100 miljoni barreli päevas, mis on tunduvalt madalam enne 2019. aastat täheldatud kasvutrendist. Nõrga nõudluse tasakaalustamiseks ja naftahindade toetamiseks on Saudi Araabia rakendanud naftatootmise kärpeid. Need kärped on aga kompenseeritud USA rekordilise naftatoodanguga. Seetõttu näib lähiajal naftahinna olulise tõusu potentsiaal olevat piiratud isegi siis, kui ülemaailmne majanduskasv peaks kiirenema, sest maailma turgudel kuluks veidi aega, enne kui see suudab tasakaalustada OPECi ebatavaliselt suurt vaba tootmisvõimsust. Vastupidi, kui Saudi Araabia suurendaks naftatootmist, et püüda tagasi võita turuosa, nagu ta tegi 2020. aastal, siis nafta hind tõenäoliselt langeks.
Hiina võitleb kinnisvaraturul jätkuvalt probleemidega, vaatamata suhteliselt stabiilsele kasvuväljavaatele.
Bloombergi küsitletud analüütikute hinnangul on Hiina SKT kasv 2024. ja 2025. aastal eeldatavasti 4,5% lähedal. Sellele vaatamata viitavad mitmed põhinäitajad Hiina majanduse olulisele aeglustumisele. Nii tarbija- kui ka tootjahindade inflatsioon on muutunud negatiivseks ning ekspordihinnad langevad kiiresti. Lisaks on Hiina aktsiaturuindeksid langenud 2021. aasta tipptasemelt enam kui 30%, vaatamata Hiina ametivõimude rakendatud olulistele stiimulitele ei ole märke võimalikust taastumisest. Deflatsioon suurendab võla reaalväärtust Hiinas, raskendades veelgi võlaprobleeme. Lisaks põhjustab selline võladeflatsiooni dünaamika sageli pikaajalist nõrka kasvuperioodi, kuna ettevõtted ja kodumajapidamised eelistavad bilansi parandamist ja võla vähendamist investeeringute asemel. Hiina majanduse nõrkus on tõenäoliselt üks peamisi põhjusi, miks ülemaailmne naftanõudlus on viimase paari aasta jooksul püsinud samal tasemel ja miks maailma toormehinnad on alates 2022. aasta keskpaigast langenud. Lühiajalises perspektiivis on see suundumus aidanud kaasa inflatsioonisurve vähenemisele lääneriikides. Hiina majanduse probleemid on aga üheks põhjuseks ka Saksamaa nõrkade eksporditulemuste taga ja sellest tulenevalt on kogu Euroopa töötlev tööstus nõrk. Võlaprobleemidega toimetulemiseks peab Hiina taastama majanduse tasakaalu investeeringutelt ja ehituselt tarbimise suunas, kuna senine ekspordi kasvatamise ja ülemaailmse turuosa suurendamise strateegia sealses tööstuses tõenäoliselt ei toimi, kuna lääneriigid võtavad üha enam enda kaubanduse protektsionistlikke meetmeid.
2023. aastal mõjutasid Baltikumi regiooni majanduskasvu negatiivselt kõrge inflatsioon, tõusvad intressimäärad, töötleva tööstuse nõrk välisnõudlus ja Ukraina sõja jätkuv mõju, mis tõi kaasa mõõduka majanduslanguse kõigis kolmes Balti riigis.
2023. aastal langes SKP Eestis 3%, Leedus ja Lätis 0,3%. Üldine SKP Baltikumi regioonis ei ole kasvanud alates 2022. aasta algusest, kuigi majandussektorite kaupa on tulemused olnud väga erinevad. Möödunud aastal said enim kannatada tootmis- ja transpordisektor, peamiselt nõrga välisnõudluse ja ülemaailmse tootmise tsüklilise languse tõttu. Põllumajandus kannatas ebasoodsate ilmastikutingimuste ja hindade languse tõttu, samas kui jaekaubandussektor vaevles kõrge inflatsiooni ja muutuva intressimääraga laenude suure osakaalu tõttu kahaneva reaalsissetulekuga. Teenindussektorid, nagu IT, professionaalsed teenused ja turism, jätkasid kasvu. 2023. aastal jäi Eesti SKT kasv Lätist ja Leedust maha, eelkõige Eesti suurema kaubavahetuse tõttu Rootsi ja Soomega. Lisaks mõjutasid tõusvad intressimäärad märkimisväärselt tarbimist ja investeeringuid, eelkõige intressimäärade tundlike sektorite nagu erasektori suurema võlakoormuse ja IT-sektori iduettevõtete suurema osakaalu tõttu, kus kõrgemad intressimäärad vähendasid finantseerimise kättesaadavust. Vaatamata jätkuvale ebakindlusele ja olulistele riskidele näivad Balti regiooni üldised kasvuväljavaated 2024. aastal võrreldes 2023. aastaga soodsamad, sest Leedus ja Lätis on majandusliku kindlustunde näitajad stabiliseerunud ja hakanud veidi paranema.
Viimastel kuudel on tootmissektoris ilmnenud stabiliseerumise märgid pärast toodangu langust 2023. aastal.
Euroopa Komisjoni äriuuringud näitavad, et laovarude tase Baltikumi tootmissektoris on saavutanud haripunkti ja Euroopa laoseisu tsükkel mängib otsustavat rolli tootmis- ja transpordisektori taastumisel Baltikumi regioonis. Kuna varud vähenevad, toob see kaasa uusi tööstustellimusi ning juba praegu näitavad andmed, et Leedu ettevõtted teatavad ebapiisavast kaubavarust ladudes ja tõstavad sellega tootmisprognoose. Näiteks jaanuaris jõudsid ootused Leedu tööstussektori töötleva tööstuse toodangu osas 12 kuu kõrgeimale tasemele. Sellest hoolimata eeldatakse, et taastumine on tootmissektorites mõõdukas ja ebaühtlane. Näiteks Saksamaa ja Rootsi ehitussektoris jääb nõudlus kõrgete intressimäärade mõju tõttu nõrgaks. Lisaks on Rootsis uute elamispindade ehitamine langenud mitme aasta madalaimale tasemele. Kuigi eeldatakse, et töötleva tööstuse üldine nõudlus kasvab, ei ole see kõigis sektorites üheaegselt ühtlane ning ehitusmaterjalide, puit- ja teatud metalltoodete segmentide tootjad ei näe 2024. aastal tõenäoliselt märkimisväärset nõudluse kasvu.
Ehitussektorist on saanud euroala majanduse nõrgim lüli.
Kõrged intressimäärad ja kõrgenenud võlatase on pärssinud nõudlust eluasemesektoris, samas kui tööharjumuste muutumine on avaldanud negatiivset mõju nõudlusele äripindade järele. Ühtlasi on Baltikumis nõudlus ehitussektoris suhteliselt stabiilne. Kuigi aktiivsus kinnisvaraturgudel on samuti mõnevõrra langenud, on võlatase Baltikumis oluliselt madalam kui euroalal, samas kui valitsussektori investeeringud suurenevad 2024. ja 2025. aasta jooksul kõigis kolmes Balti riigis. Seda toetavad ELi taastamisfondi suurenenud sissevool ja tavapärased ELi toetused. Lisaks on Balti regioonis ambitsioonikaid plaane energiasektoris, eriti Leedus ja Eestis, mis toetavad nõudlust ehitussektoris veelgi. Vaatamata mõningasele ebakindlusele rahastamise ümber jätkub Rail Baltica projekti ehitamine ning selle tulemusena püsib ehitusmeeleolu piirkonnas stabiilne ning sektori väljavaated on euroalaga võrreldes positiivsemad.
2023. aastal jäi jaemüük Baltikumis seisma ja kasvu vedas ainult inflatsioon.
Reaalselt on jaemüük Baltikumis püsinud muutumatuna alates 2021. aasta keskpaigast. Põhjuseks kõrge inflatsioon ja teenindussektorite taasavamine pärast COVID-19 piirangute lõppu, mille tulemusena kasvasid kulutused vaba aja veetmisele, väljas söömisele ja reisimisele. Sellegipoolest on inflatsioon Baltikumis kiiresti langenud 2023. aasta alguse umbes 20%-lt Leedus ja Lätis alla 2% ning Eestis 4% lähedale. Muutuse tulemusena on tarbijate meeleolu Lätis ja Leedus viimastel kuudel märgatavalt paranenud. Inflatsiooni jätkuva languse tõttu hakkavad reaalsissetulekud taas kasvama, mis avaldab positiivset mõju jaemüügile ja üldisele tarbimistrendile 2024. aastal. Inflatsiooni kiire tõus 2022. ja 2023. aastal tõi kaasa olukorra, kus algselt tõusid hinnad palju kiiremini kui sissetulekud. Selle tulemusena oli Baltikumis 2023. aasta kulutuste kasv väga nõrk, majapidamiste hoiuste kasv pangandussektoris peatus ning suuremate kulutuste taseme säilitamiseks suurendasid kodumajapidamised tarbimiskrediidi kasutamist. Nüüd on aga märke, et 2023. aastal Baltikumis jõuliselt püsinud tulude kasv hakkab uutele hinnatasemetele järele jõudma. Kui inflatsioon langeb jätkuvalt, peaks tulude kasv järk-järgult jõudma taas jaemüügi sektorisse.
Olukord tööturul Baltikumis püsib stabiilne, kuigi on märgata nõrka majanduskasvu.
Eestis kasvas töötus 2022. aasta keskmiselt 5,6%-lt 2023. aastal 6,4%-ni, Leedus kasvas töötus 6,0%-lt 6,9%-le, Lätis aga vähenes töötus 6,9%-lt 6,5%-le. Lätis on alates 2022. aasta keskpaigast töökuulutuste ja vabade töökohtade arv vähenenud ligi poole võrra. Kõigis kolmes Balti riigis läbiviidud uuringud näitavad, et 2022. aastaga võrreldes on oluliselt langenud nende ettevõtete osakaal, kes märkisid oma peamiseks arengut piiravaks teguriks töötajate vähesuse. Pigem on ettevõtete suurimaks väljakutseks nõrk nõudlus, eriti tööstuses, kaubanduses ja logistikas. Seda hoolimata sellest, et tööpuuduse tase on Baltikumis endiselt ajalooliselt madal ja palgakasv Baltikumis ületas 2023. aasta esimeses kolmes kvartalis 10%. Ebasoodne demograafia, tööealise elanikkonna vähenemine, kõrge inflatsioon ja sissetulekute lähenemine Euroopa tasemele on jätkuvalt kaasa toonud tugeva palgakasvu Baltikumis isegi majanduskasvu puudumisel. Kesk-pikas perspektiivis ei ole praegused palgakasvumäärad tõenäoliselt jätkusuutlikud, sest Baltikumi palgaosa SKT-st on juba ületanud EL-i keskmise. Siiani ei ole see Balti regiooni konkurentsivõimet veel negatiivselt mõjutanud ja eksport on maailmakaubandusega kooskõlas kahanenud, kuid see ei ole kindlasti kesk-pikas perspektiivis jätkusuutlik. 2024. aastal on oodata Baltikumi palgakasvu jätkumist, kuna valitsused on kavandanud riigieelarvetes palgakulutuste märkimisväärset kasvu. Näiteks Lätis kasvab avaliku sektori palgafond 2024. aastal enam kui 10%. Viimastel aastatel on tööjõu hulk Baltikumis suurenenud Ukrainast pärit pagulaste ning Leedu ja Eesti positiivse rändesaldo tõttu. Vähemal määral on sama lugu ka Lätis. Tegemist on aga ühekordse sündmusega ning demograafilised suundumused domineerivad tööturul ka kesk-pikas ja pikas perspektiivis.
Meie Balti regiooni kasvuväljavaade 2024. aastal on endiselt ettevaatlikult optimistlik.
Meie hinnangul toetab 2024. aastal Balti regiooni kasvu taastumine tootmis- ja transpordisektoris ning reaalsissetulekute kasv, mis toob kasu jaekaubandusele ja sisetarbimisele laiemalt. Lisaks ootame positiivset panust kasvu ka põllumajandussektori taastumisest, mis oli möödunud aastal nii hindade kui ka saagi poolest suhteliselt nõrk. Samas ei oota me ehitussektoris olulist kasvu kõrgete intressimäärade negatiivse mõju tõttu erasektori nõudlusele. Lisaks valitseb teatav ebakindlus osade teenindussektorite (nt IT- ja äriteenuste ekspordi) tuleviku kasvuväljavaadete osas, mis 2023. aastal kasvasid varasemast aeglasemas tempos. Meie prognooside kohaselt jääb Läti ja Leedu SKP kasv 2% kanti, samas kui Eesti SKT kasv jääb 2023. aasta nõrgast kasvust tuleneva madalama baasefekti tõttu 1% juurde. Vaatamata tööpuuduse mõningasele kasvule 2023. aastal, meie hinnangul on tööturud Baltikumis jätkuvalt tugevad ja eeldame, et 2024. aastal jääb töötuse määr Baltikumis 6-7% kanti. Inflatsioon jääb 2024. aastal madalaks ning jääb Lätis ja Leedus alla 2% ning Eestis 2-3% vahele, seda peamiselt tänu valitsuse poolt käibemaksumäära tõstmisele.
Hoolimata positiivsetest kasvuootustest on majandusväljavaade endiselt ebakindel ja märkimisväärsete riskidega.
Geopoliitiline olukord on jätkuvalt kõige olulisem oht Balti regioonile ja võib potentsiaalselt takistada uute investeeringute tegemist regioonis seoses Venemaa võimaliku agressiooniga NATO riikide vastu. Uute geopoliitiliste šokkide ilmnemine laiemalt võib häirida ülemaailmset majanduskasvu ja viia stsenaariumini, kus nafta- ja toormehindade tõttu tõuseb ka inflatsioon. See asetaks keskpangad raskesse olukorda, kuna neil on vaja intressimäärasid langetada, samal ajal kui inflatsioon on kõrge. Lisaks võib kõrgenenud võlatase euroalal ja USA-s põhjustada finantsturgude ebastabiilsust, näiteks kommertskinnisvara valdkonnas, või tõstatada muret võla jätkusuutlikkuse pärast. Siseriiklikult ebasoodne demograafia, nõrk tootlikkuse kasv koos tugeva palgakasvuga võivad kaasa tuua konkurentsivõime kaotuse. Positiivne on see, et tootmise taastumine ja laovarude tühjendamise tsükkel võivad olla oodatust tugevamad. Lisaks võiksid deglobaliseerumise trendid tuua kasu Baltikumi ja Ida-Euroopa regioonile, kuna piirkond oleks atraktiivne sihtkoht sõbralikke partnereid toetavatele investeeringutele.
Lugege täpsemalt siit: Graafikud ja joonised (inglise keeles)